Iseseisvus - kas isetekkeline?
Õige pea saame kõik tunda suurt rõõmu, sest möödub 100 aastat iseseisva Eesti sünnist. Iseseisvumine pole aga sõrmenips, mis 1918. aastal lihtsalt juhtus. Sellele eelnes põlvest põlve kantud salajane usk ja lootus, et kord oleme vabad. Inimestel oli tahe, mis andis jõudu võidelda oma Eesti eest ka siis, kui see veel nii kauge ja kättesaamatu tundus. Sütitades sellega sisemist leeki ja õhinat ideest, et neid kauneid järvesid, metsasid ja künkaid saaks kunagi kutsuda oma koduks. Pealegi on Põhjamaa loodus alati soovinud, et me olemas oleksime. Päikesepaistelisel talvepäeval värvub sinisest taevast, tumedast kuuselaanest ja valgest puhtast lumest meie mõtetesse maailma kõige ilusam sini-must-valge lipp.
Täna saame uhkusega kõiki neid kauneid järvesid, põlismetsasid ja künkaid kutsuda oma iseseisvaks Eestiks. Iseseisvus on aga nagu lendamine – see annab elule vabaduse. Kuid unustada ei tasu, et see pole nagu savipott, mis kord valmis tehtuna sadu aastaid niisama kestab. Selleks, et õhus püsida, on vaja meie kõigi tiivalööke – nii ka järgnevad sada aastat.
Eesti hinges, südames ja miks siis mitte ka käel
Juba mitu aastat tagasi teadsime hinges, et tahame luua midagi oma armsale kodumaale ja inimestele. Tõelise tõuke andis sisse kadakast mosaiikplaati valmistades randmele kukkunud puiduseib, mis meenutas kella. Siit edasi oli vaid loomulik jätk, et see miski peab olema üks puidust käekell, mis meenutaks Eestit ka neile, kes ehk kodumaatolmu juba jalgelt pühkinud on. Puidust toode aga andis omakorda võimaluse Eestile ja maailmale veel rohkem tagasi anda. Seetõttu istutamegi iga ostetud toote eest Eesti mulda ühe puu. Miks siis mitte Eesti sünnipäevakuul kanda tõeliselt Eestipärast ehet ning sellega veel killuke kodumaale head teha? 🙂